Haigused ja seisundid

Dissotsiatiivsed häired

Dissociative disorders (ingl. k)

Selgitus
Dissotsiatiivsus on isiku võimetus ühendada mõtteid, tundeid ja mälestusi mõistlikuks tervikuks. Seega on tema võime toimida eneseteadliku, tunnetusprotsessi eri külgi märkamatult ja automaatselt integreeriva isiksusena nõrgenenud.

Ülevaade
Pooltel täiskasvanuil on olnud elu jooksul üksikuid depersonalisatsioonikogemusi, eriti stress-situatsioonides.
Depersonalisatsiooni (isiksustundekadu) on kogenud umbes kolmandik ohuolukorda sattunuist ja 40% haigaravile sattunud inimestest

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Arvatakse, et dissotsiatiivseid häireid tekitavad peamiselt psühholoogilised tegurid. Dissotsiatiivsed häired on tihedas ajalises seoses psühhotraumeeriva sündmusega, lahendamatute ja talumatute probleemidega või häiritud suhetega.
Dissotsiatsioon on enamasti osalt kohanemisreaktsioon psüühilist tasakaalu ohustavale traumale, nagu häbi- või hirmutundele, mis võiks viia näiteks enesetapuni, isikuvastase kuriteoni või muu vastuvõetamatu lahendusürituseni.
Tagajärjed, nagu amneesia (psühhogeenne mälulünk), desorientatsioon (orienteerumatus ajas, kohas, enese isikus) või meelepetted (hallutsinatsioonid), tekitavad omakorda turvatunde puudumist ja ärevust. Kuigi algne psüühilise stressi põhjustaja on teadvusest kadunud, on segadusseajav leida end tundmatus kohas, mäletamata, mis on juhtunud või kes sa oled.
Sageli eitavad dissotsiatiivsete häiretega inimesed probleeme ja raskusi, mille olemasolu võib kõrvaltvaatajale ilmselge olla.

Sümptomid ehk avaldumine

Dissotsiatiivsed sümptomid on näiteks psühhogeenne mälulünk ehk amneesia, iseenda ja ümbruse tajumine võõra või veidrana ehk depersonalisatsioon ja derealisatsioon, aja- ja kohataju kaotamine, aistingute väärastumine ja raskused kujutluste eristamisel tegelikkusest.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Diagnoos selgitatakse psühhiaatriliste uuringute (psühholoogiliste testide) käigus. Välistamaks näiteks mürgitusest tingitud psüühikahäireid, võib vajalikuks osutuda vere ja/või uriinianalüüs.

Ravivõimalused

Dissotsiatiivsete häirete ravis on oluline anda inimesele asjakohast informatsiooni ning toetav psühhoteraapia. Oluline on selgitada, et tegemist ei ole vaimuhaigusega ega progresseeruva ehk pidevalt edasi areneva ajuhaigusega.
Efektiivseteks raviviisideks on näiteks psühhoanalüüs, rühmateraapia, pereteraapia, käitumisteraapia. Ravis on peamine käia traumaatilised kogemused uuesti läbi, tehes seda turvalises rütmis ja nii, et inimene suudab juhtunut käsitleda sellest tekkivaist emotsioonidest masendumata.
Mõnikord võivad vajalikuks osutuda ärevust vähendavad ravimid.
Abi võib olla ka hüpnoosist.

Prognoos

Prognoos sõltub suures osas inimesest, tema elutingimustest (kui stressirikast elu inimene elab).
Kõik dissotsiatiivsed seisundid kalduvad taanduma mõne nädala või kuu pärast, eriti kui nende algus oli seotud mingi traumeeriva elusündmusega. Seoses mingi lahendamatu probleemi või interpersonaalsete raskustega võivad kujuneda (vahel küllaltki aeglaselt) kroonilisemad seisundid. Dissotsiatiivsed seisundid, mis on tekkinud enam kui 1-2 aastat enne psühhiaatri juurde pöördumist, sageli ei allu ravile.

Ennetamine

Dissotsiatiivsete häirete tekkimise ennetamiseks tuleks vältida liigset pikaajalist stressi. Inimene peaks õppima oma probleemidega võimalikult hästi toime tulema, liigseid pingeid sobival viisil maandama.

Kasutatud kirjandus
Medicina, “Psühhiaatria”, 2000
The Merck Manual, 1999

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?