Haigused ja seisundid

DIK-sündroom

ka dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon;
Fibriinikaotussündroom;
Kulutuskoagulopaatia
Syndroma defibrinationis (ld.k)
Disseminated intravascular coagulation (DIC) (ingl.k)

Seletus
Dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon (DIK) ehk fibriinikaotussündroom on vere hüübimissüsteemi aktiveerumise häire, mille tagajärjel kulutatkse ära vere hüübimistegurid.

Ülevaade
DIK-sündroom on erinevate haiguste tagajärjel tekkiv seisund, mille puhul üldise hüübimissüsteemi aktiveerumise korral kulutatakse soonesisese verehüübimise tõttu ära fibriin ja teised hüübimistegurid ning tekib verejooksude oht. DIK-sündroomi vallandab mõni teine raske haigus. DIK-sündroomi puhul ravitakse põhjustavat haigust ning asendatakse vere hüübimistegurid.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Vere hüübimiseks on veres olemas trombotsüüdid ehk vereliistakud, fibrinogeen, protrombiin ja hüübimistegurid ehk hüübimisfaktorid, mis moodustavad vere hüübimissüsteemi ning verehüüvete lagundamiseks omakorda spetsiaalsed fibrinolüütilised ained.
Tavaliselt aktiveerub vere hüübimissüsteem paikselt, näiteks vigastuse korral tekib verejooksu peatumiseks verehüüve. Verehüüve lagundatakse hiljem fibrinolüüsi teel.
DIK-sündroomi korral aktiveerub hüübimissüsteem kogu organismis, moodustub hulgaliselt väikeseid verehüübeid ehk trombe ja kulutatakse ära hüübimiseks vajalike ainete tagavara ning tekib verejooksude oht.
Samal ajal võib aktiveeruda ka hüübeid lahustav fibrinolüütiline süsteem. DIK-sündroom võib avalduda erinevalt, kas trombidest põhjustatud kahjustustena (veresoonte ummistumine ja vastavate kudede hapnikupuudus) või verejooksudena, mida esineb sagedamini. DIK-sündroomi tagajärjel võib tekkida raske verejooks.
DIC-sündroomi põhjuseks on erinevad hüübimissüsteemi aktiveerumist põhjustavad haigused, sagedamini suuri vigastusi põhjustavad traumad, põletused, šokk, sepsis ehk veremürgitus, vähkkasvaja, raske maksahaigus ning vereülekannetega ja sünnitusega seotud tüsistused.

Sümptomid ehk avaldumine

Avaldumine on erinev, sõltuvalt haiguse raskusest ja vormist.
DIK-sündroomi puhul on iseloomulikuks naha täppverevalumid, naha ja limaskestade veritsus, haavade korral verejooksu mittesulgumine (tugev verejooks võib tekkida ka näiteks veenisüsti kohast), sisemised verejooksud ning sünnitusjärgselt emakaverejooks.
Veresoonte ummistumise tagajärjel võib tekkida naha ja jäsemete sinakus ning külmus või isegi gangreen ehk kärbus.
Sageli tekib neerukahjustuse tagajärjel äge neerupuudulikus.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Diagnoosimiseks tehakse vereanalüüs, et hinnata hüübimissüsteemi seisundit: trombotsüütide ja fibrinogeeni hulk on langenud, fibriini ja fibrinogeeni laguproduktide hulk, PT (protrombiini aeg) ja APTT (osaline tromboplastiini aeg) tõusnud.

Ravivõimalused

Alati püütakse ravida DIC-sündroomi põhjustavat haigust ning vere hüübimissüsteemis osalevad ained asendatakse, vajadusel tehakse värskelt külmutatud plasma või trombotsüütide ülekanne.

Prognoos

Prognoos sõltub enamasti põhjustava haiguse raskusest. Kerge vormi puhul on prognoos hea.

Ennetamine

DIK-sündroomi saab ennetada ainult põhjustavate haiguste ravimise kaudu.

Kasutatud kirjandus:
The Merck Manual, 1999
Harrison`s Principles of Internal Medicine 14th ed.
Herold jt. Sisehaigused, 1999