Haigused ja seisundid

Diabeetiline nefropaatia

ka Kimmelstieli-Wilsoni sündroom;
diabeetiline glomeruloskleroos
Nephropathia diabetica (lad.k.)
Diabetic nephropathy (ingl.k.)

Selgitus
Diabeetiline nefropaatia on suhkrutõve tüsistusena esinev neerupäsmakeste, neerutuubulite ja veresoonte kahjustus, mida iseloomustab valgu eritumine uriiniga, tursed ja kõrge vererõhk.

Ülevaade
Diabeetilise nefropaatia ilmnemine on tõenäosem just pikka aega suhkruhaigust põdevatel  vanemaealistel, noortel harvem.
Insuliinsõltuva diabeedi (tüüp I, puudulik on insuliini tootmine organismis) korral esineb nefropaatiat 35-50%-l, mitte-insuliinsõltuva vormi (tüüp II, organism küll toodab insuliini, aga ei ole võimeline seda kasutama glükoosi transpordiks vereplasmast rakkudesse) korral oluliselt vähem.
Naistel esineb sagedamini kui meestel, tõenäoliselt olemas ka geneetiline seos.      

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Neerupäsmakeste kahjustus on põhjustatud diabeedile iseloomulike hormonaalsete ja ainevahetushäirete poolt, mis omakorda on tingitud veresuhkru taseme kõikumistest. Muutub vereplasma valguline koostis, lipiidide spekter, tekivad ebanormaalsed valgumolekulid.

Kapillaarilingudest koosneva neerupäsmakese kahjustuseks on glomeruloskleroos, mis tekib muutunud valgumolekulide väljumisel veresoontest ja ladestumisel päsmakese kapilaarilingude vahele ning neid ümbritsevasse kapslisse.
Kõrgete veresuhkru tasemete korral eritub uriini glükoosi, mis osaliselt ainevahetusprodukti glükogeenina tuubuleid  (uriini kontsentreeriv torudesüsteem neerukoes) vooderdavas epiteelis talletub ning püelonefriiti ehk päsmakesi ümbritseva koe põletikku ja tuubulite hävimist soodustab.
Kolmas kahjustusviis on mikroangiopaatia ehk väikeste soonte haigus, mis eeskätt haarab päsmakese alguse ja lõpusoont. Selle kõige tulemusena häirub uriini filtreerimine verest ja vererõhu neerudepoolne regulatsioon.

Sümptomid ehk avaldumine

Neerukahjustus võib kujuneda aastate jooksul täiesti sümptomiteta.
Esmane viitav leid on tavaliselt kõrge vererõhk ja siis turste esinemine.
Iseloomulik on just süstoolse ehk “ülemise” vererõhu tõus, diastoolne ehk “alumine” tõuseb harvem.
Tursed on algul mõõdukad, haiguse süvenedes võivad kujuneda üle terve keha.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Küsitlusega on vaja selgitada suhkruhaiguse olemasolu, kestvus, kontroll, mõõta vererõhu väärtused.
Uriinianalüüsis esineb proteinuuria ehk valgu eritus, kaasneva püelonefriidi korral on tõusnud ka vere valgeliblede arv uriinis.
Nefrootilise sündroomi kujunedes tekivad valgusisalduse muutused ka vereanalüüsis, tõusevad ka jääkainete (uurea, kreatiniin) väärtused.

Ravivõimalused

Diabeetilise nefropaatia spetsiifilist ravi ei ole.
Primaarne on veresuhkru väärtuste kontrolli all hoidmine, mis pidurdab neerukahjustuse kujunemist.
Ravi on sümptomaatiline ehk vastavalt kliinilisele pildile.
Vererõhu ravimitest on diabeetilise kahjustuse puhul efektiivseimad AKE-inhibiitorid (enalarpiil), mis vähendavad ka valgu eritust.
Eesmärk on vererõhuväärtuste hoidmine alla 130/80 mmHg. Oluline on ka valgu tarbimise vähendamine

Prognoos

Tekkinud neerukahjustust välja ravida pole võimalik. Aeglustada saab vaid selle kulgu. Nefropaatia süvenemisel tekib lõpuks nefrootiline sündroom ja krooniline neerupuudulikkus, mil abi on vaid dialüüsist ehk kunstlikust jääkainete eemaldamisest organismist, kas vere filtreerimise või kõhuõõne “loputamise” teel, ja neeru siirdamisest.     

Ennetamine

Diabeetilise neerukahjustuse ennetamisel on kõige olulisem adekvaatne diabeedi ravi e. veresuhkru taseme kontrolli all hoidmine.

Kasutatud kirjandus
1. K. Kõrge jt. “Nefroloogia” 1985, Tallinn
2. R. Berkow et al. “The Merck Manual of Diagnosis and Therapy” 16-th ed. 1992, USA.
3. Kurt J. Isselbacher et al. “Harrison’s Principles of  Internal Medicine” 14-th ed. 1998.

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?