Haigused ja seisundid

Dementsus

ka vaimsete võimete süvenev vähenemine
Dementia (ingl.k)

Seletus
Dementsus on sündroom, mis enamasti aeglaselt süveneb, kahjustades inimese intellektuaalseid võimeid ja on tingitud aju orgaanilisest kahjustusest.

Ülevaade
Alates viimasest sajandivahetusest on pikenenud keskmine eluiga. Sellega seoses on sagenenud ka dementsuse esinemine, mis langetab oluliselt inimese elukvaliteeti. Inimese kehas hakkavad toimuma vananemisele viitavad muutused juba alates 30-ndast eluaastast. Ka normaalse vananemisega kaasuvad muutused ajus (näit. väheneb närvirakkude hulk, tekivad biokeemilised muutused ajus jne.) Samad muutused tekivad ajus dementsuse korral, ehkki võrreldes normaalse vananemisega on neid tunduvalt rohkem.
Üle 65-aastaste vanuserühmas on dementsuse levimus umbes 5-8% (eri andmetel 2-10%)

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

50%-il dementsuse tekkepõhjuseks peetakse Alzheimeri tõbe. Arvatakse, et närvirakkude valikuline hävimine Alzheimeri tõve korral tekib lahustumatu valgu amüloidi ladestumisest ajus. Amüloidi ladestumise algusest esimeste haigusnähtude ilmnemiseni kulub umbes 15-20 aastat. Enne 65-eluaastat algav Alzheimeri tõbi võib olla pärilik. Ajutraumad võivad soodustada Alzheimeri tõve riski ja naistel on riski suurenemine seotud naissuguhormooni (östrogeeni) eritumise lõppemisega kliimaksis.
20-30% -il on dementsuse põhjuseks aju väikeste ja suurte arterite ummistused - ajus on sel puhul rohkesti märke väikestest ning suurtest insultidest.
7%-il on dementsuse põhjuseks alkoholi krooniline kasutamine ja puudulikust toitumisest (seoses alkoholi tarvitamisega)  tingitud B-vitamiinide vaegus.
Samuti võib dementsus tekkida ajutuumorite, infektsioonide (AIDS, Creuzfeldt-Jakobi tõbi, neurosüüfilis), ka kehaliste haiguste järel (kilpnäärme alatalitus, väikeserakuline kopsuvähk, diabeet), parkinsonismi korral.

Sümptomid ehk avaldumine

Dementsussündroom süveneb tavaliselt aeglaselt.
Inimene hakkab kordama ühtesid ning samu küsimusi, on võimetu end selgelt väljendama, ei suuda leida oma asju, asetab tarbeesemed valesse kohta, ei oska leida koduteed, on hakanud väsima kiiresti ja muutunud aeglaseks oma tegevustes, äkiliselt ilmuvad agressiivsushood, meeleolu vaheldub kiiresti, inimene on võimetu planeerima ja lõpule viima eesmärgipärast ja varem osatud tegevust.

Dementsuse korral eristatakse 4 põhitüüpi häireid: amneesiat - mälu ebaloomulikku halvenemist. See on ka dementsuse kõige varajasemaks tunnuseks. Dementne inimene unustab eelkõige hiljutised sündmused, kuna kaugem mälu säilib, siis elatakse sageli minevikumälestustes. Afaasiat - raskused õigete sõnade leidmisel ja ka kõnest arusaamisel. Selle sümptomiga kaasub ka oma haigusest mittearusaamine. Apraksia - inimene ei oska enam oma tegevust planeerida ja lõpule viia. Probleeme tekib kirjutamisega, riietumise ja söömisega. Agnoosia - ei suudeta ära tunda asju, isikuid ja kohti kohti, mida varem hästi tunti. Häire all kannatajal kahaneb ka riskitunnetus.

Dementsusega võivad kaasneda käitumishäired. Tavalisem on see, et inimene muutub enesekeskseks, pidurdamatuks või apaatseks.
Dementsuse korral võib esineda ka mitut liiki agiteeritud käitumist (löömist, sülitamist, hammustamist jne.) või soovi pidevalt kuhugi minna, põhjuseta lahtiriietumist või riidesse panemist või pideva tähelepanu nõutamist, kriiskamist, kõige eitamist.
Võivad esineda ka kuulmis- ja nägemismeelepetted. Iseloomulikud on  unehäired - inimese maksimaalne aktiivsus ja rahutus avaldub õhtul, segamini võib olla ööpäevane virgeoleku-unerütm (päeval magatakse, öösiti jalutatakse ringi).

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Varajaste muutuste väljaselgitamisel aitab lisaks häire all kannataja küsitlemisele temaga koos elavate inimeste küsitlemine.
Kõigi häiritud funktsioonide täpsemaks hindamiseks sobib hästi vaimse seisundi miniuuring (Mini Mental State Examination), mis kestab 10 minutit ja annab häirest täpsustatud ülevaate.
Kui arstil tekib kahtlus deprssioonile, siis kasutatakse ka vanemaealistele mõeldud depressiooniskaalat. Et saada parem pilt üldisest kehalisest seisundist ning võimalikest dementsust põhjustavatest haigustest, tehakse südamefilm ja vereanalüüsid, samuti aju kompuuteruuring ning rindkereelundite röntgenuuring.

Ravivõimalused

Dementsuse puhul kasutatakse tablettravi, psühhoteraapiat ja käitumisravi.
Psühhoteraapia ülesanne on parandada elukvaliteeti ja õpetada maksimaalselt kasutama allesjäänud oskusi. Käitumisravi seisneb selles, et valida õige taktika dementse inimesega suhtlemiseks ning püüda maksimaalselt aru saada tema vähesest eneseväljendusest. Dementse inimesega suhtlemisel on tarvis arvestada järgmiste asjaoludega:
· Kui esineb käitumishäire, siis tuleks aru saada, kus, millal ja kui sageli seda esineb. Samuti peaks jälile saama probleemset käitumist vallandavale põhjusele. Näiteks kui ärritavaks ja agressiivsust põhjustavaks osutuvad mitmeastmelised tegevused (söömine, riietumine), peaks katsuma neid tegevusi lihtsustada, varustades inimene kergesti käsitletavate rõivastega.
· Käitumishäire dementsel inimesel võib olla põhjustatud ka nälja- ja külmatundest, kõhukinnisusest, valust, algavast külmetushaigusest.
· Dementset inimest võib ärritada, kui ta temale esitatud küsimust ei taipa. Seetõttu tuleks esitada lühikesi lauseid ja küsimusi.
· Vestluse käigus püüda delikaatselt ja inimese eneseväärikust riivamata selgitada, kus ta asub ja mis nädalapäeva, kuuga on tegemist.
· Inimene võib ka ärrituda sellest, kui temast aru ei saada, seepärast püüda mõista, mida ta võiks öelda tahta.
· Kõnehäire süvenedes muutub häire all kannatajale oluliseks mittesõnaline suhtlemine. Seega peaks hooldaja teadlikult jälgima oma rääkimise kiirust, tooni ja miimikat, liigutusi.
· Puudutus võib dementsele inimesele tähendada ründamist, seetõttu iga puudutus peaks olema õrn ja aeglane.

Tablettidest kasutatakse Exeloni (rivastigmiin), peamiselt kerge ja mõõduka raskusastmega dementsuse raviks. Hilistaadiumis ravim efekti ei anna.

Prognoos

Tavaliselt diagnoositakse dementsust juba selgeltväljendunud haiguse perioodis. Kui õigeaegselt alustatakse raviga, siis on võimalik kauem säilitada nii haigete kui koduste elukvaliteeti.
Vahel harva võib esineda ka dementsust, kus on tegemist pöörduva muutusega, kuid seda ainult varajase vahelesegamise korral. Üldiselt on aga dementsuse korral tegemist süveneva elukvaliteedi langusega.

Ennetamine

Ei ole ühtki tõeliselt head taktikat, mis tagaks dementsuse kindla ärahoidmise. Kuid et vähendada ajuinfarktide tekkimise tõenäosust, tuleks juba varakult mõelda õigele toitumisele (viia loomsete rasvade hulk miinimumini, vähendada oluliselt soola tarbimist), tegelda füüsiliste harjutustega, omada oskusi stressiga toimetulekul ning vanemas eas kontrollida regulaarselt oma vererõhku (normaalne vererõhk täiskasvanul ja vanemaealisel ei tohiks ületada 150/90mmHg )