Haigused ja seisundid

Deliirium

Delirium (lad. k)
Delirium (ingl. k)

Selgitus
Deliiriumi korral on tegemist erinevatest põhjustest tingitud ajutegevuse häirega, mis algab järsku ja on reeglina pöörduv. Deliirium on erineva raskusastmega teadvuse hägunemine koos segasuse, desorientatsiooni (orienteerimatus ajas, kohas, enese isikus), ärevuse, hirmutunde, psühhomotoorse rahutuse ning hallutsinatsioonidega.

Ülevaade
Deliiriumi esineb kogu rahvastikus harva, kuid haiglaravil olevatest inimeste hulgas sageli — 14-56%. See võib ilmneda igas vanuses, sagedamini pärast 60. eluaastat. Rahvastiku vananemise ja dementsuse sagenemise tõttu muutub äge deliirium üha tavalisemaks.
Vanuril kestab täielikult väljakujunenud deliiriumisündroom tavaliselt 1-4 nädalat. Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Deliiriumi soodustavad tegurid on vananemine, dementsus, ajuhaigused, ajutraumad, vähk, hulgihaigestumus, halb kuulmine ja nägemine, unetus, ebatavaline ümbrus, pimedus, alkoholisõltuvus jm.
Deliiriumi põhjused:
• Nakkused — sepsis, ajukelmepõletik, ajupõletik, HIV
• Ajuvereringehäired — ajuinfarkt, mööduv ajuisheemia ehk väheveresus, ajusisene verejooks, subarahnoidaalne verejooks.
• Südame-veresoonkonna haigused — südamepuudulikkus, südamelihase infarkt, rütmihäired, kopsuemboolia jm.
• Ainevahetushäired — happe-aluse tasakaalu häired, vedeliku ja elektrolüütide häired, maksa-, neerude või kopsude puudulikkus, hüpoglükeemia (veresuhkru tase normist madalam) või hüperglükeemia (veresuhkru tase normist kõrgem), hüpotüreoos (kilpnäärme alatalitlus) või hüpertüreoos (kilpnäärme liigtalitlus), kaltsiumi tasakaalu häired, B-vitamiinide vaegus, aneemia, hormoonide tasakaalu häired.
• Muud — traumad, epilepsia, epilepsiahoo järgne seisund, kasvajad (koljusisesed, kopsuvähk), mürgistused, suured muutused elukeskkonnas (eriti dementsete inimeste puhul).
• Mitmed ravimid; regulaarselt võetavate ravimite (uinutid, rahustid, antidepressandid jm) või alkoholi tarvitamise lõpetamine.

Sümptomid ehk avaldumine

Inimesel võib 2-3 nädalat enne deliiriumi tekkimist eelnähtudena esineda ärevust, ärritumist, psühhomotoorset rahutust ja unehäireid või õudusunenägusid. Tavaliselt arenevad tõelised deliiriuminähud välja kiiresti — mõne tunni või ühe ööpäevaga. Haigusnähtudel on kalduvus tundide jooksul vahelduda. Sageli on sümptomid tugevamad õhtul ja öösel.
Deliiriumi keskseks tunnuseks on enda ja keskkonna teadvustamise vähenemine.
Deliiriumiga võivad kaasneda aistinguhäired ja hallutsinatsioonid , une-ärkveloleku rütmi häired, psühhomotoorse aktiivsuse tõus või langus , desorienteeritus (ajas, kohas, enese isikus), mälu halvenemine, tugevad meeleolu kõikumised.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Oluline on välja selgitada (vestluse käigus), milliseid haigusi inimene põeb, varem põdenud on, kas/milliseid ravimeid/aineid/alkoholi tarvitab jms.
Vastavalt sümptomitele otsustatakse ka uuringute vajaduse üle (vereanalüüs, liikvori ehk ajuvedeliku analüüs, kompuuteruuring jne).

Ravivõimalused

Deliiriumi ravi on suunatud ennekõike seda põhjustanud haigusele.
Rahutuse korral kasutatakse sagedamini haloperidooli või diasepaami. Vajadusel kasutatakse uinuteid.
Hästi mõjub rahulik, valgustatud ümbrus, rahustav suhtlemine.

Prognoos

Deliirium võib olla mööduv, st inimesel taastub varasem tegevusvõime, kuid see võib lõppeda ka surmaga (suremus kuni 30%), või edasi areneda. Tavaliselt inimesed paranevad. Võib esinda tähelepanuhäiretest tingitud mälulünki.

Ennetamine

Deliiriumi teket on suhteliselt raske ennetada, kuna põhjusi on palju erinevaid.
Oluline on õigeaegselt välja ravida mistahes haigus, vältida traumasid ning alkoholi ja ravimite kuritarvitamist.

Kasutatud kirjandus
Medicina, “Üldarsti käsiraamat”, 1999
Medicina, “Psühhiaatria”, 2000

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?