Haigused ja seisundid

Ateroskleroos

ka arterioskleroos
Atherosclerosis, Arteriosclerosis  (ld. k.)
Atherosclerosis, Arteriosclerosis (ingl. k.)

Seletus
Ateroskleroos, ka arterilubjastus on haigus, mille korral suurte ja keskmiste arterite sisekestale ladestuvad rasvainest koosnevad paksendid ehk naastud, mis hiljem sidekoestuvad ja võivad lubjastuda. Tagajärjeks on soonte ahenemine ja seinte kõvastumine ning rabedaks muutumine.

Ülevaade
Ateroskleroos on arenenud ühiskonnas väga laialt levinud haigus. Paljudes riikides, sealhulgas Eestis, on elanikkonna surmapõhjustena esikohal südame-veresoonkonna haigused. Ateroskleroos on üks peamisi neist, koos oma mõjudega ajule, südamele, neerudele, teistele elutähtsatele organitele ja jäsemetele on ta oluline ajutise ja püsiva töövõimekaotuse tekitajaid.
Riskifaktorite vältimise teel on oluliselt võimalik haigestumust ja suremust vähendada.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Peamised ateroskleroosi riskifaktorid on
• kõrgenenud vererõhk,
• suurenenud vere lipiididesisaldus ehk hüperlipideemia (tõusnud madala tihedusega lipoproteiini – LDL – tase ja langenud kõrge tihedusega lipoproteiini – HDL – tase), suurenenud vere kolesteroolisisaldus ehk hüperkolesteroleemia,
• suitsetamine,
• suhkurtõbi,
• rasvumine,
• meessugu ja
• perekondlik eelsoodumus.
Eeldatavad riskifaktorid on ka vähene kehaline aktiivsus ja kõrge iga. Naistel kasvab haigestumise sagedus menopausi järgses eas. Vaatamata kindlatele riskifaktoritele pole ateroskleroosi täpsed põhjused teada.

Ateroskleroos on suurte ja keskmiste arterite laigutine seinte paksenemine. Esmalt tekib “rasvatriip” arteri siseseinale, mis aegamööda arenedes muutub paksemaks fibroosnaastuks. Tekib arteri kitsenemus ehk stenoos. Raskematel juhtudel võib selline naast kasvades täita kogu arteri valendiku, tekib ummistus ehk oklusioon.

Haigestunud arterite sein muutub jäigaks ja rabedaks, võivad tekkida arterite siseseina ja naastude lõhed ja rebendid, soonesisesed verehüübed ehk trombid. Lahti tulnud trombi või naastu tükid võivad verevooluga kitsamatesse arteritesse sattudes neid ummistada, seda nimetatakse embooliaks. Jäikade arterite ja stenooside tõttu tõuseb omakorda vererõhk ning võivad kaasneda arterite laiendid ehk aneurüsmid ja aordi lõhustav aneurüsm ehk aordidissektsioon.

Sümptomid ehk avaldumine

Tüüpiliselt on ateroskleroos algul sümptomiteta, kuni tekib kriitiline stenoos ehk arteri ahenemine, tromboos, aneurüsm või emboolia. Haigusilmingud sõltuvad sellest, milline piirkond jääb ilma piisava verevarustuseta. Sagedasemad märguanded on:
ajus – transitoorne isheemia, insult;
südames – stenokardia, südamelihase infarkt;
jalgades – vahelduv lonkamine, jäseme äge emboolia.
Kui suure arteri sulgus tekib järsku, võivad tagajärjed olla eluohtlikud.

Hüperlipideemiast tingituna võivad esineda rasvainet sisaldavatest rakkudest koosnevad tihked nahakühmud – ksantoomid, peamiselt kätel ja küünarnukkidel; ning kolesterooliladestusest tekkinud kollased naastud või kühmud näonahal – ksantelasmid, harilikult silmalaugudel või silmade ümbruses.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Uuringute tegemine sõltub alati sellest, millist kehapiirkonda või organit on verevarustuse häire tabanud või mille kahjustust oletatakse. Kõikidel juhtudel tehakse aga vereanalüüs, et teada saada erinevate rasvaühendite sisaldust veres.

Ravivõimalused

Ateroskleroosi puhul on enamasti näidustatud vere hüübivust vähendavate ja voolavust parandavate ravimite, näiteks aspiriini regulaarne tarvitamine.
Täpsem ravi sõltub samuti konkreetset isikut tabanud ateroskleroosi väljendusvormist.

Prognoos

Ateroskleroosi välja ravimine on küllalt raske, et mitte öelda võimatu, ent välditavatest riskifaktoritest hoidumisega on võimalik haiguse kulgu oluliselt pidurdada, haigus nö. kontrolli alla saada. Ateroskleroosi avaldumisvormide prognoose vaata vastavatest kirjeldustest.

Ennetamine

Parim viis ateroskleroosi ja tema komplikatsioonide ennetamiseks on hoidumine välditavatest riskifaktoritest nagu hüperlipideemia, hüperkolesteroleemia, suitsetamine, rasvumine ja vähene kehaline aktiivusus.

Kõrgenenud kolesterooli ja LDL-sisaldus ning vähenenud HDL-sisaldus veres on otseselt seotud suurema südame isheemiatõve tekkeohuga. Siin on oluline kehakaalu jälgimine, taimsete rasvainete eelistamine loomsetele ja piisav kehaline aktiivsus.

Suitsetamine on riskifaktoriks jäsemete arterite haiguste, südame isheemiatõve, ajuvereringehäirete, ning veresoone proteesi ummistuse tekkel. Nendel, kes lõpetavad suitsetamise, on risk suitsetajatega võrreldes poole väiksem, sõltumata eelneva suitsetajastaaži pikkusest.

Kõrgenenud vererõhk on riskifaktoriks insuldi, südamelihase infarkti ja teiste südame- ning neeruhaiguste tekkel.

Rasvumine, eriti meestel kehatüve piirkonnas on südame isheemiatõve oluline riskifaktor.

Mõõdukas kehaline aktiivsus vähendab südame isheemiatõve esinemissagedust.

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?